Kolin ära!

Kui mul üldse veel lugejaid on, siis neile teadmiseks, et kolin egoismist ja mõningasest kuupuhastusest lähtuvalt siia: http://ivarsild.blogspot.com/. Esialgu pole sinna midagi postitanud, aga täna öösel ehk midagi laekub. Siinne päevik jääb arhiivina veel vast nädalaks, siis kustutan ta ära... Liiga segaseks ja tüütuks muutus see koht... Proovin uues kohas asja rahulikumalt ning hoolsamalt võtta s.t rohkem kvaliteeti.

Lollo-lollo ehk pisuke hoiatus ka!

Inimene arvab, mõni minusugune, et kui aastaid juba netis ja arvutis kükitud, et siis vahel võib ka avada mõttetuid kirju. No mina avasin, puhtast uudishimust, korra isegi registreerisin end tänu sellele mingi veebikülje suhtlejaks. Aga tegelikult ma eriti ei viitsi nõnda suhelda, seega olen nendest paikadest end maksimum paari kuuga koristanud.

Seekord läksin siis uudishimust lolliks, et kas see on see või teine Toomas ja... Poleks Elo Viiding mulle kirjutanud, poleks teada saanudki, et kõik minu kontaktid mõlemast eksisteerivast postkastist (nii juhtub kui mõnd faili ristkirjana edastada iseendale) saavad tüütut spämmi, kutsega olla mu sõber. Nagu mul neid vähe oleks, sõpru siis... üks toredam kui teine, aga ikka suhtlevad minuga ka... Igatahes nii võib küll suuremast osast isikutest oma elus, vähemalt ajutiselt, lahti saada...

Igatahes, kui keegi saab kuskilt Yaari-nimeliselt saidilt kirja, siis ärge avage ei kirja ega kirjas olevat linki vastusega: olen küsitava sõber. Tundub, et see spämmar on lisaks kõigele saidipõhine ja temast lahtisaamine eriti tüütu ja nõme. Ja mind võivad kõik mu kontaktid mõnel eriti süngel ja tuisusel ööl põletama tulla...

Googlega kakelda või siiski mitte

Aapo (vist ei ole presidendi otsene sugulane...irw) Ilves leidis oma kogutud teosed guugli raamatutest. Haakisin kohe end sappa... ja kas sa näed - minugi tekstialgmed olemas siin. (http://books.google.com/books?rview=1&q=inauthor%3A%22Ivar+Sild%22&btnG=Search+Books)

Aga tegelikkuses on mu raamatud netis tasuta geniaalse bahamapress.org projektist peale ning ise olen pannud asjad muidugi siia. (http://ivarsild.pri.ee/). Küllap on luuseri tunnus, aga ma leian, et mingi aja möödudes saab raamatu müügiiga lihtsalt otsa...

Kriisi ei ole!

Mul algas täna eitusfaas. Vaadates, mida täpselt kajastatakse tänastes lehtedes ja kui põhjalikult, siis tundub küll, et mingit kriisi meie maale jõudnud ei ole. Kui ikka leheruumi jagub kleitidele, kontsertkava tühiseimatelegi detailidele ja isiklikeks ootusteks, mida isand riigivanem kõik oleks pidanud ütlema... siis ei ole ju mingeid probleeme tegelikult, ega vajadustki mõtestada oma riigi kestmist või võimalikku pankrotti... Kogu see armee "tegijaid", kes veel tõsimeelselt sõna võtab ajakirjaniku poolt pakutud teemal, oma "arvamust" avaldavad...

Kui ma lisan siia juba pikemat aega tiirelnud uduudiste lisandid pealkirjadest nagu auts, ups, skandaal jms ning loen nende alt, mis on ajakirjanike arvates skandaalne, siis tõesti ei ole mingit kriisi, vaid priskest elust lolliks läinud inimeste (antud juhul ajakirjanikud või lehetoimetajad või väljaande omanikudki) nagin jumal teab, mille kallal: kas too on lolliks läinud, et maasikakokteili kõrreta joob; kas too puhkab eestis või mujal; need kes ei tule preskuballile; need kes tulevad preskuballile...

Ise olen süüdi tegelikult, ei oleks üldse tarvis päevauudiseid (uudiseid?) jälgida s.t lehti lahti teha. Peaks vist mingi kübernänni kutsuma toetuseks oma tahtejõuetule loomusele, mis ikka järjekindlalt iga päev lehed läbi lappab... Lehti ei tohi lugeda!

Ilusat sünnipäeva!

Ei peagi olema eriliselt moraalne inimene või patriotismis oma rinda veriseks kraapiv isik, et tunda rõõmu ja uhkust selle üle, et meie riik siiski kestab. Kestab ta siis unioonis või isolatsioonis, igatahes on meil maakilluke, kus tohib rääkida selles veidras smugri keeles ning imetleda ümbritsevat ilma. Siin võib täitsa olla eestlane, ei pea rääkima mingis saksikus keeles või teesklema erilist aadelkonda. Tegelikult muidugi meil kiputakse unustama, et vabadus on sisemine asi (sordi asi nagu Alavainu armastab öelda), nõndasamuti uhkus ja üllus. Igatahes pingviinide trall minus küll ei seostu euroopalikkuse või kultuursusega üleüldse. Teate küll, raamatud ja kunst ja kõik muud loomingulised tükid ja tükikesed, igapäevane elu ning suhted - see on ju tegelikult see meie... Kui me siis ka oma nina tatist puhtaks märkame pühkida ja ila lõualt, siis on ju elu täitsa kena!

DEJA VU

mul läks meelest ära kellele kirjutasin viimati
läks meelest kelle pilti vaatasin
üldse viimasel ajal läheb meelest mis viimati

tagataustal kalbe maastik kuskil Põhja-Eestis
mõned hallid lehetud tüved
millimeetrine kiht lumehelbeid maapinnal

ning siis hakkab see kobrutama mürgise käärinud
ogaõuna moosina
valgub ajukäärudest muudessegi närvirakkudesse
algul pole üldse valus
aga vanamoodsa filmiprojektori valgusvärelus kiireneb
stroboskoobistub
selekteerib sähvatuste vahele üha pilte
tundeid
ajaühikuid

olen näinud ja kogenud
olen joonud ja oksendanud
olen söönud ja kõhnunud
nii eile täna kui homme

lõpmata kui hoovus Põhjameres
haarab see ühtlaseks muutunud valu
äratundmus korduvustest
jääb vaid üks talumatu seisund
rutiin iseendast

Oh ma vaene hulluke

Avastasin sellise kummalise loo: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=20995706&l=fplead
Hoolimata tervest mõistusest, hakkas hirm!